Loodusretkejuhid Piusa ürgorus
Originally uploaded by Ruukel
Saturday, June 21, 2008
Sunday, June 15, 2008
Turism ja kohalik kogukond
"Turism on nagu tuli: sa võid tulel küpsetada oma õhtusöögi, aga tuli võib ka su maja maha põletada." Ma ei tea kui vana on see Aasiast pärit vanasõna, kuid massiturismi positiivsete ja negatiivsete mõjudega on soojades maades juba pea nelja aastakümnene kogemus. Eilne turismi arengumudel juhindub turu nõudlusest ja "investorite" loogikast ning ei pööra palju tähelepanu kohalikule kogukonnale. Heal juhul kasutatakse kohalikke odava tööjõuna. Alles suuremate jamade ilmnedes hakatakse pöörama tähelepanu tervikule. Turismis on aga keskne just terviklik külastaja rahulolu ja elamus, mis ei saa olla hea kui kohapealsed elanikud pole õnnelikud. Viimasel kümnendil räägitakse üha enam säästvast turismist, ökoturismist, vastustundlikust reisimisest. Ja räägivad mitte ainult keskmisest tundlikuma siseeluga tegelased, vaid aina rohkem ka tavalised turismitegelased.
15 aastat ökoturismi Eestis
Eestis tuli ökoturismist juttu esmakordselt 28. mail 1993, kui külaliikumise Kodukant vabaõhuseminaril Kuusekäära talus, Soomaal arutati ääremaade elanike ellujäämisvõimalusi. Ökoturismi arendamine sai alguse mõttest, et meil on niite, metsi, rabasid ja teisi unikaalseid looduskooslusi, mida mujal Euroopas pole enam ammu. Just seetõttu on need välisturistidele tõeliseks vaatamisväärsuseks. On sümboolne, et ökoturismi idee käidi välja külaliigutajate poolt, sest loodushoiu ning ökoloogilise majandamise kõrval on selles ideoloogias sama oluline turismist tõusva tulu jäämine turismi sihtkohta. Viisteist aastat hiljem korraldasid Ökoturismi Ühendus ja Eestimaa Rohelised taas arutelu Kuusekääral. Maaelu ja ökoturismi arengu Avatud Ruumi juhtis külaliikumise algataja Mikk Sarv.
Kuidas saab turism toetada kohalikku kogukonda?
Võtit sellele küsimusele vastamiseks on vaja otsida turismikorraldajate taskust. Kas turismi korraldav keskne ettevõtja on väljastpoolt kogukonda või oma küla inimene? Kohapeal oma igapäevast elu elavana, on kohalikel ettevõtjatel kogemused naabritega koos elamisest ning nii on lihtsam neid kaasata ka turismiärisse. Üks ökoturismi pioneere, Aigar Piho tõi oma esimesed kliendid Rootsist, pani bussitäie inimesi öömajale nii oma küla peredesse kui ka naaberkülade inimeste juurde, kutsus külarahva ekskursioone läbi viima ja õhtust simmanit pidama. Niimoodi kohalikke kaasates ja võimalikult palju kohalikke teenuseid sisse ostes on Piho turismiäri ajanud. Kohalik turiste teenindav tööjõud, näiteks kokad ja giidid, on üks olulisemaid toetusi kohalikule majandusele.
Paljud tarbijad soovivad kohalikke elamusi. Kohalik piim, munad, juust, värskelt küpsetatud leib, kohalik ürditee, kohalikust metsloomast valmistatud lõunasöök ja võimalus osta suveniir kohalikult küla käsitööliselt on lisaväärtused, mida ökoturistid aktiivselt otsivad ja mille eest on ka valmis vääriliselt maksma. Seepärast ei tähenda kohalik sisseostupoliitika eelkõige mitte suuremaid kulutusi vaid vastupidi, võimalust pakkuda väärindatud tooteid parema hinna eest.
Eesti vast tuntuima ja tunnustatuima turismikoostöövõrgustiku, Metsamoori Perepark looja Irje Karjus on kogenud, et naabrite kaasamine ei pruugi käia üleöö. Kui aga kohalikud elanikud pikema aja jooksul harjuvad turiste nägema, siis võõristus kaob ja kaasa lööjate ring laieneb. Karjus leiab, et lisaks majanduslikule kasule tõuseb kogukonnale turismist ka muud tulu. Ta toob näiteks Kaika kandi teeolud - kui piirkonda külastab rohkelt turiste, siis ka riik ning omavalitsus hoolitsevad maanteede eest suurema tähelepanuga ning see on hea ka kohalikele. Külakaupluste eelistamine linna supermarketitele võib osutuda natuke kallimaks, samas tähendab see, et kaob ära vajadus kuluka ja aeganõudva transpordi järele ning suurem osa toitlustusele kuluvast rahast jääb kohapeale. Teadlikud ökoturismi ettevõtjad toetavad kohalikku kaubandust, mis omakorda annab turismiettevõttele tugevama toetuse kohalikult kogukonnalt.
Arenda oma ettevõtet!
Enamus Eesti ökoturismiettevõtteid on väikesed perefirmad, mille olulisim toetus kohalikule majandusele on see, et nad on iseendale töökohad loonud ja maksavad makse. Parim toetus kohalikule kogukonnale on seetõttu oma ettevõtte elujõud, konkurentsivõime parendamine, pakkumise arendamine ning käibe ja kasumi suurendamine.
Iga ökoturismiettevõtte vajadus on hea ja elav kohalik koostöövõrgustik. Sellest kasvavad välja uued koostööprojektid, tooted ja ärivõimalused. Samas on oluline, et sarnane tegevus ei kasvaks ülepea ega muutuks oma turismiettevõtlusele takistavaks. Aktiivne osavõtt külaarenguprojektidest ja koostöökogudest on vajalik, kuid ei tohi unustada, et ökoturismi ettevõtja parim toetus oma piirkonnale on edukas turismiäri.
Ökoturistid hindavad kohtumisi kohalike elanikega kõrgelt. On tavaline, et saatvad giidid on kohalikud, kuid teadlikult võiks kaasata veel teisigi. Saaremaale, oma juurte juurde Kihelkonnale naasnud ning ettevõtte Pärimusmatkad asutanud Maarika Toomel kasutab võimalusel kohalikke majutuskohti, kohaliku käsitöömeistri suveniire, kooliõpilasi ürituste läbiviimisel ning plaanib alustada giidiõpet kohalikus põhikoolis. Süvahavva Loodustalus pillipiknike ja käsitööpäevi korraldav Peep Tobreluts näeb kasutamata võimalusena erinevatel aastaaegadel tehtavaid talgutöid. Talgureise korraldavad praegu looduskaitseorganisatsioonid ja kaitsealad, kuid sarnaselt võiks külakogukond vormida turismitooteks mõne oma traditsioonilise ühise töö.
Äärmiselt oluline on leida tasakaal loomuliku "vana" elukorralduse ja turismiga kaasnevate muutuste vahel. Turism ei saa olla alternatiiv traditsioonilistele majandusharudele. Seda juba seetõttu, et ökoturiste köidab just paikkondade omapära, see unikaalne ja ehe, mis üht sihtkohta teisest eristab.
Samas pole vaja turismi-usku pöörata kõiki külakogukondi. Ökoturismi ideoloogia sisaldab ka põhimõtet, et nendel kogukondadel, kes külastusi ei soovi, jäetakse võimalus järgida oma tavapärast elurütmi.
Lugu kirjutatud Roheliste lehte Grüüne
15 aastat ökoturismi Eestis
Eestis tuli ökoturismist juttu esmakordselt 28. mail 1993, kui külaliikumise Kodukant vabaõhuseminaril Kuusekäära talus, Soomaal arutati ääremaade elanike ellujäämisvõimalusi. Ökoturismi arendamine sai alguse mõttest, et meil on niite, metsi, rabasid ja teisi unikaalseid looduskooslusi, mida mujal Euroopas pole enam ammu. Just seetõttu on need välisturistidele tõeliseks vaatamisväärsuseks. On sümboolne, et ökoturismi idee käidi välja külaliigutajate poolt, sest loodushoiu ning ökoloogilise majandamise kõrval on selles ideoloogias sama oluline turismist tõusva tulu jäämine turismi sihtkohta. Viisteist aastat hiljem korraldasid Ökoturismi Ühendus ja Eestimaa Rohelised taas arutelu Kuusekääral. Maaelu ja ökoturismi arengu Avatud Ruumi juhtis külaliikumise algataja Mikk Sarv.
Kuidas saab turism toetada kohalikku kogukonda?
Võtit sellele küsimusele vastamiseks on vaja otsida turismikorraldajate taskust. Kas turismi korraldav keskne ettevõtja on väljastpoolt kogukonda või oma küla inimene? Kohapeal oma igapäevast elu elavana, on kohalikel ettevõtjatel kogemused naabritega koos elamisest ning nii on lihtsam neid kaasata ka turismiärisse. Üks ökoturismi pioneere, Aigar Piho tõi oma esimesed kliendid Rootsist, pani bussitäie inimesi öömajale nii oma küla peredesse kui ka naaberkülade inimeste juurde, kutsus külarahva ekskursioone läbi viima ja õhtust simmanit pidama. Niimoodi kohalikke kaasates ja võimalikult palju kohalikke teenuseid sisse ostes on Piho turismiäri ajanud. Kohalik turiste teenindav tööjõud, näiteks kokad ja giidid, on üks olulisemaid toetusi kohalikule majandusele.
Paljud tarbijad soovivad kohalikke elamusi. Kohalik piim, munad, juust, värskelt küpsetatud leib, kohalik ürditee, kohalikust metsloomast valmistatud lõunasöök ja võimalus osta suveniir kohalikult küla käsitööliselt on lisaväärtused, mida ökoturistid aktiivselt otsivad ja mille eest on ka valmis vääriliselt maksma. Seepärast ei tähenda kohalik sisseostupoliitika eelkõige mitte suuremaid kulutusi vaid vastupidi, võimalust pakkuda väärindatud tooteid parema hinna eest.
Eesti vast tuntuima ja tunnustatuima turismikoostöövõrgustiku, Metsamoori Perepark looja Irje Karjus on kogenud, et naabrite kaasamine ei pruugi käia üleöö. Kui aga kohalikud elanikud pikema aja jooksul harjuvad turiste nägema, siis võõristus kaob ja kaasa lööjate ring laieneb. Karjus leiab, et lisaks majanduslikule kasule tõuseb kogukonnale turismist ka muud tulu. Ta toob näiteks Kaika kandi teeolud - kui piirkonda külastab rohkelt turiste, siis ka riik ning omavalitsus hoolitsevad maanteede eest suurema tähelepanuga ning see on hea ka kohalikele. Külakaupluste eelistamine linna supermarketitele võib osutuda natuke kallimaks, samas tähendab see, et kaob ära vajadus kuluka ja aeganõudva transpordi järele ning suurem osa toitlustusele kuluvast rahast jääb kohapeale. Teadlikud ökoturismi ettevõtjad toetavad kohalikku kaubandust, mis omakorda annab turismiettevõttele tugevama toetuse kohalikult kogukonnalt.
Arenda oma ettevõtet!
Enamus Eesti ökoturismiettevõtteid on väikesed perefirmad, mille olulisim toetus kohalikule majandusele on see, et nad on iseendale töökohad loonud ja maksavad makse. Parim toetus kohalikule kogukonnale on seetõttu oma ettevõtte elujõud, konkurentsivõime parendamine, pakkumise arendamine ning käibe ja kasumi suurendamine.
Iga ökoturismiettevõtte vajadus on hea ja elav kohalik koostöövõrgustik. Sellest kasvavad välja uued koostööprojektid, tooted ja ärivõimalused. Samas on oluline, et sarnane tegevus ei kasvaks ülepea ega muutuks oma turismiettevõtlusele takistavaks. Aktiivne osavõtt külaarenguprojektidest ja koostöökogudest on vajalik, kuid ei tohi unustada, et ökoturismi ettevõtja parim toetus oma piirkonnale on edukas turismiäri.
Ökoturistid hindavad kohtumisi kohalike elanikega kõrgelt. On tavaline, et saatvad giidid on kohalikud, kuid teadlikult võiks kaasata veel teisigi. Saaremaale, oma juurte juurde Kihelkonnale naasnud ning ettevõtte Pärimusmatkad asutanud Maarika Toomel kasutab võimalusel kohalikke majutuskohti, kohaliku käsitöömeistri suveniire, kooliõpilasi ürituste läbiviimisel ning plaanib alustada giidiõpet kohalikus põhikoolis. Süvahavva Loodustalus pillipiknike ja käsitööpäevi korraldav Peep Tobreluts näeb kasutamata võimalusena erinevatel aastaaegadel tehtavaid talgutöid. Talgureise korraldavad praegu looduskaitseorganisatsioonid ja kaitsealad, kuid sarnaselt võiks külakogukond vormida turismitooteks mõne oma traditsioonilise ühise töö.
Äärmiselt oluline on leida tasakaal loomuliku "vana" elukorralduse ja turismiga kaasnevate muutuste vahel. Turism ei saa olla alternatiiv traditsioonilistele majandusharudele. Seda juba seetõttu, et ökoturiste köidab just paikkondade omapära, see unikaalne ja ehe, mis üht sihtkohta teisest eristab.
Samas pole vaja turismi-usku pöörata kõiki külakogukondi. Ökoturismi ideoloogia sisaldab ka põhimõtet, et nendel kogukondadel, kes külastusi ei soovi, jäetakse võimalus järgida oma tavapärast elurütmi.
Lugu kirjutatud Roheliste lehte Grüüne
Wednesday, June 04, 2008
EHE-märgise dokumendid EAS lehel
EHE-märgise taotlemise töövihik:
http://www.eas.ee/vfs/3507/EHE_margise_toovihik.pdf
EHE-märgise kriteerimid:
http://www.eas.ee/vfs/3506/EHE_margise_kriteeriumid.pdf
http://www.eas.ee/vfs/3507/EHE_margise_toovihik.pdf
EHE-märgise kriteerimid:
http://www.eas.ee/vfs/3506/EHE_margise_kriteeriumid.pdf
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
